Viies, kuues ja seitsmes päev...

Viiendal päeval rändasime mööda San Sebastiani. Käisime enda jaoks kõik sellised kohad läbi, kuhu vähe kehvema ilmaga ei kannata minna.
Vees käisime ka ära, muidugi jalgupidi, sest teadaolevalt ookeani vesi ei ole siiski nii soe kui me oleme harjunud. Piret muidugi käis kaugemal vees, mina olen külmavares. Võib olla kui oleks olnud 30+ kraadi, siis ma oleks vees ka olnud 😅

ˇ

                                             
                                             


Esimesena siis läksime mööda La Concha randa Mount Igaldo poole, käisime ka seal ära, ronisime ka torni otsa ja oh seda imelist vaadet. Kuna kõht hakkas ka tühjaks minema, tegime seal pisikese lõuna.
Alla tulles läksid rongis kõrvad lukku, aga mis seal ikka, neelatasime ja läks retk edasi!

 Kuna me nägime ühte mini laeva seal tuuritamas, tekkis ka endal mõte, et kuhu viib. Mõeldud tehtud, juba umbes 20 minuti pärast piletid näppus ootasime sadamas. Kuna piletimüüja kiitis, et me saaks ka saarel ära käia, seal tunnikese viibida, siis Piret ütles, et teeme ära! Ja käisimegi.

                                             
Peale meid oli veek üks noorpaar saarel, käisime tegime nii kui palju võimalik, saarele tiiru peale. Nägime imelise päikese loojangu ning üsna pea oligi tund läbi. Laevakesele tagasi minnes võtsid kapten ja tema poeg, kes ilmselt siis madrusena oli, meid oma toreda ja sooja naeratusega vastu. Inimesed, kes laeval olid, vaatasid meid ilmselt väga imelikult, sest me olime kleitidega, millel olid lühikesed varrukad, aga veepeal oli juba üsna jahe ning tuuline.
                                           
Veidi sellest saarest siis. Seda saart kasutati omal ajal epideemia ajal. Kõik haiged inimesed toimetati sinna saarele ravile, surema jne. Ilmselgelt ei ela seal saarel praegu mitte kedagi.

See oli päris äge kogemus omaette.



                                                  
Mõned suveniiri poed vaadatud, astusime kodupoole. Võtsime oma poekoti ja läksime Lidlisse. Peale seda olime niisama, kui järsku mõtlesime, et vaatame selle ööelu ikka ka ära. Valisime seekord kohaks GU San Sebastian. Kuna ma arvasin, et saan kaardiga maksta, siis pidime esimene kord ära tulema, hakkasin automaati otsima aga kodu tundus olevat lähemal ning tulime tagasi, et sularaha varuda kaasa.  Koht ise on põnev, kruiisilaeva kujuline. Inimesed olid rõõmsad ja väga tansulised. Oli vahva! Mina aga tulin koju nagu tuhkatriinu- kontsaplekk oli jälle alt tulnud, seekord aga siiski teisel saapal. Oi aga ega ma võlgu ka ei jäänud ning kaebuskiri läks uuel hommikul teele..

Käisime valdusi üle vaatamas

GU San Sebastian

                                       
Pühapäeval magasime end välja.. No üritasime, kuniks kuulsime, et miskine orkester kuskil.. Ja meile nii lähedal! Kõpsti olime püsti, haarasin telefoni ja sain videole. Täitsa meie oma rõdu all. Naersin veel üks päev Piretile, et ei tea kas meile tullakse serenaadi ka laulma. No tuldigi- peaaegu!

Aga läksime tagasi põhku.
Aga ega siis päeva maha maganud, siis läksime me kindla plaaniga, et peame Mount Urgulli otsas ära käima. Minu härra oli enne korraliku taustauuringu teinud ning ütles, et kuskilt peaks tervet linna nägema. Nägime ja nii ilus oli.

          

Uu, Piret uu 

                         

Peale seda tegime pisikese poetiiru Lidlis ja Piret valmistas imemaitsva supi.. Mnjommmmmm... Kodutoit on ikka üleprahi. Ja siis me lihtsalt nautlesimegi kodus, vaatasime MinuTV-s Su nägu kõlab tuttavalt ja nägime armast kursusekaaslast Meritit. Minus tekitas see sooja tunde, sest Merit on alati selline mõnus pisike nunnu.


Küsite kas koduigatsus ka on? Ei ole, kuna tänapäeval on võimalus suhelda igatepidi, päevad on täis liikumist, siis ei ole tõesti.

Meie tänane, seitsmes päev oli eriskummaline. Hommik algas pideva uksekella laskmisega, seejärel j

uba kobistati korteri ukse taga, kui ma enam ei suutnud ning läksin ukse taha, et öelda, et siin ei ole omanike. Täitsa metslased olid, teinekord tulid ka tagasi ja laamendasid mis kole.

Kui me olime Aqvarivmis ära käinud, siis koju tulles Javier nii vabandas, et selline olukord oli. Ja seda mitu korda. Ta on ikka meil selline tore "nunnupall".
Aga ega me kaua toas olnudki, läksime uuesti linna peale, plaan oli niisama jalutada, kui leidsime end teisel pool San Sebastiani ja seletasime inglise keeles, et me vajame nööpe! Lõpuks tulime sama targalt tagasi, sest meid juhatati meie kanti tagasi. Aga mõnus ja tore on jalutada, ilm ilus, loodus imeline.. Mis siis viga!

                                                                                                                                                                                                    

Õhtul sai taas mõnus kodune toit valmistatud ning ootamegi juba homset, meie esimest salongi päeva.

Armastus saadab meid kõikjal....